Maguskirsside ehk murelite kasvatamisest

1. Istutamiseks tuleb valida meie kliimasse sobivad kodumaised sordid. Kui naabruses puuduvad tolmuandjad siis riskide hajutamiseks tuleks istutada puid vähemalt kolmest erinevast sordist. Seda sellepärast, et oleks õietolmu ka siis kui üks puudest hävineb. Sama sordi õietolmuga puud praktiliselt ei viljastu.
2. Istutusaugud peaksid olema võimalikult suured vähemalt 60x60x60 cm. Neid on lihtne kaevata näiteks miniekskavaatoriga. Augu põhja tuleks asetada kõdusõnnikut, turvast või orgaanilise aine rikast musta mulda. Selle peale läheb august välja võetud ülemise kihi muld, mida võib täiendada puust ca 120 – 150 cm kauguselt võetud ülemise kihi mullaga. Alumise kihi mulla võiks asetada hiljem istutamisel ära kasutatud ülemise kihi mulla asemele. Soomlased soovitavad moodustada ca 30 cm kõrgused istutuskünkad. Esialgu võiksid künkad olla pigem kõrgemad sest aja jooksul muld tiheneb ja vajub. Eriti vajalikud on künkad niiskema pinnase korral sest liigniiskust maguskirss ei talu. Savi korral tuleb jälgida, et me ei moodustaks kaevamisel „tiiki“ kuhu hakkab kogunema liigvesi.
3. Käesoleval ajal kasutatakse üldjuhul suletud juurekavaga istikuid, mis kasvavad ca 10 l istikukottides. Istutuskünka keskele tehakse sobiva suurusega auk kuhu istik koos mullapalliga sisse mahub. Enne istiku auku asetamist tihendatakse augu põhi, siis eemaldatakse mullapalli ümbert kile ja kobestatakse veidi mullapalli välimist pinda. See soodustab juurte kiiremat tungimist istutusaugu mulda. Istik istutatakse nii, et pooke- või silmastuskoht jääb veidi kõrgemale istiku kohas olevast maapinnast (istutuskünka pinnast). Peale kastmist on soovitatav pind katta kuivema mullaga. Selleks võib kasutada august välja võetud alumise kihi mulda. Kõige peale võib asetada näiteks hakkepuidust või puukoorest multškatte paksusega ca 10 cm. Viimast ei asetata vastu istiku tüve.
4. Istiku tüve ümber tuleb asetada tüvekaitse mis võiks ulatuda maapinnast kuni alumise külgharuni. Näriliste eemal hoidmiseks on hea suruda tüvekaitsme alumine ots mulla sisse. Mingil juhul ei tohi asetada tüvekaitset multškatte peale, sest sel juhul pääsevad näriliselt hõlpsasti, liikudes katte all varjatult, tüve kahjustama. Näriliste tõrjeks on võimalik kasutada ka mürkhõrgutisi. Vajadusel tuleb aseta kohale toekepp.
5. Võra kujundamise viise on palju. Kasutades nõrgemakasvulisi aluseid ja standardseid lõikusvõtteid õnnestub hoida puud ca 3 m kõrgusena. Kevadisel istutusel tuleks üheaastasel hargnemata puukesel (okulaadil) latv maha lõigata nii, et alumine külgharu väljuks tüvest ca 50 cm kõrguselt. Esimesesse rindesse jäetakse ca 5 külgoksa ja järgmistesse rinnetesse järjest vähem. Moodustades 3-4 rinnet jääb puu kõrguseks ca 3m. Sageli ei raatsita seda teha. Müüja püüab oma puud näidata võimalikult suurena (kõrgena) ja ostja pole lõikamise vajadusest teadlik. Jättes tagasilõikuse tegemata on puu sisuliselt rikutud. Moodustub pikk tüvi ja ülesse tekivad ülespoole pürgivad oksad, kust esimesi vilju saab tihti alles 2,5 m kõrguselt. Puu ise võib kasvada 4-6 m kõrguseks. Sellist puud pole võimalik õigesti hooldada, varjutada, võrkudega katta ega sealt saaki koguda. Maguskirsi viljad kuuluvad lindudele.
6. Puu kujundamine Fogeli meetodil. Võraokste allapoole horisontaalsesse kasvusuunda suunamiseks kasutatakse esialgu näiteks hambaorke ja pesulõkse ja hiljem raskusi mille abil tõmmatakse oksad sobivasse asendisse ja suunda. Mida rohkem ülespoole suundub oks seda tugevam on tema kasv ja vastupidi. Allapoole suunatud oks enam edasi ei kasva ja hakkab lõpuks kuivama. Külgokste hoidmisel horisontaalasendis kasvatatakse neile peale viie lehega vertikaalsed oksad. Peale nende latvade piiramist lastakse neile omakorda kasvada 3 lehega külgoksakesed. Samamoodi talitatakse kahel järgneval aastal järgneva kahe rindega. Lõppkokkuvõttes saamegi hästi madala, ca 2-2,5 m kõrguse puu, mille lõikamine on hõlpsasti omandatav. Vt. http://xn----dtbha4bq1cl8d.xn----7sbabggic4ag6ardffh1a8y.xn--p1ai/sistema-fogel.htm
7. Taoliste madalate puude kasvatamise korral avaneb meie kliimas mitmeid võimalusi. Lüües sellise puu tüvest ca 1,3 m kaugusele maasse ca 3 m pikkuse posti saame selle ülemise otsa lähedale kinnitada varjutuskanga, katteloori ja/või linnuvõrgu ülemise serva. Materjali teine serv võib olla maapinnal ja see fikseeritakse näiteks raskustega.
8. Isegi õunapuude kevadtalvine varjutamine on meie kliimas oluline, rääkimata soojanõulikumatest viljapuudest milleks on kindlasti muuhulgas ka maguskirss. Meil aretatud vastupidavamad sordid peavad vastu madalatele temperatuuridele. Puud kahjustuvad ja hävinevad peamiselt suurte ööpäevaste temperatuuride kõikumiste tõttu. Eriti siis kui sellisele perioodile eelnev soojus on puu nii öelda „üles äratanud“. Seetõttu on puude varjutamise tähtsust päevase otsese valguse + lumelt kiirgava täiendava valguse eest raske üle hinnata. Puid ei ole vaja kinni katta mitte selleks et neil oleks soojem vaid vastupidi -külmem. Puude päikese eest kinni katmisega välditakse mahlade enneaegselt liikuma hakkamist. Meie kliimas puud katmata jätmisel kahjustuvad, haigestuvad tüvehaigustesse ja sellest tingituna ka tihti hävinevad.
9. Oleme terve puu edukalt ülesse kasvatanud ja ta on jõudnud kandeikka. Miks me siis ikka vilju ei saa? Kõige tavalisemaks põhjuseks on et ajal kui me öösel puhkame on halla rikkunud ära õied. Halla vastu on veidi abi ka sellest kui me kevadtalvel puid varjutame sest see lükkab õitsemist mõnevõrra edasi – ajale mil oht on juba väiksem. Õnneks on meil nüüd olemas aga madalad puud, mida on lihtne ööseks kattelooriga kinni katta. Maani ulatuva loori all on soojem seoses loorile tekkiva jääkihiga. Suurema külma korral võib loori alust õhku soojendada asetades sinna näiteks nõud kuuma veega, põletades seal küünlaid või soojendades õhku mõne elektrilise küttekehaga. Tootmisistandustes kasutatakse öökülmavastast teatud perioodi järgi korduvat mõne sekundilist vihmutamist. Sellega tekitatakse puudele ja õitele kaitsev jääkiht.
Johannes Valk, agronoom