Mesika ajaloost ja seemne töötlemine


Valge mesikas

Liblikõieliste sugukonda kuuluva mesika perekonda kuulub kaks liiki valge mesikas (Melilotus alba Medikus) ja kollane mesikas (Melilotus officinalis Desr.). Mõlemad on kaheaastased taimed ja on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasis, Ameerikas ja Austraalis. Kultuurtaimeks on mesikas muutunud 1870 ndatel aastatel Põhja-Ameerikas. Eestis hakati valget mesikat kasvatama 1930. aastate algul sööda, haljasmassi- ja meetaimena. Sordilehte võeti 1961.aastal.
Õisik on 40-80 valgest õiest koosnev kobar, mis hakkab õitsema tavaliselt juuni teisel poolel. Seemned valmivad augustis 3,6-5 mm pikkustes kauntes, kus on 3-4 seemet. Valge mesika seeme eraldub selgesti rohekaskollase värvuse ja idulehtedega rööbiti asetseva pika idujuurekese ning meeldiva (kumariini) lõhna poolest. Mesika seemnete iseärasuseks on nende seas leiduvate kõvade seemnete kõrgr protsent, mis võib ulatuda mõnedel aastatel 75-ni. Seemnesaak võib ulatuda 200-800 kg ha-1 soodsail aastail enamgi (Toomre jt., 1993; Ümarik 1947; Frame, 2005).
Mesikal on mitmeid häid omadusi: nagu: suur haljasmassisaak, tugev juurekava, mis mulda hästi kobestab olles heaks eelviljaks, suur seemnesaak ning hea talve- ja põuakindlus. Mesikas on sobiv esmajoones haljasväetuseks, kuid suure proteiinisisalduse tõttu parema puudumisel ka söödaks. Õitsev mesikas on aga mesilastele suurepärane meetaim (Rohtla, 2001).
Põhjalikult on mesika kui haljasväetise toimet uurinud talivilja saagile (N.Rootsi, E. Haller, L. Kõrgas J.Ümarik jt.). Kinnituseks varasematele uuringutele on valge mesikas osutunud kõige paremaks mulla füüsikalisi omadusi parandavaks haljasväetistaimeks oma suure haljasmassi, rikkaliku lämmastikutootmise ja taime mullas kiire kõdunemise tõttu. P.Viili (2005) poolt läbiviidud võrdludkatsed keskmise viljakusega mullal näitasid, et katteviljata külvatud valge mesikas on arvestatav mulla lämmastikuga rikastaja. Külviaasta haljasväetisega (lehed,varred,juured) viidi mulda suures koguses lämmastikku 196-299 kg ha-1. Haljasväetise efektiivsus sõltus nende muldakünni sügavusest ja ajast.
Paljude katsete keskmisena on saadud valge mesika järgselt esimesel järelmõjuaastal suvinisu 78%, talinisu 62%, rukkist 38% enam, võrreldes odrajärgse variandiga. Mesika positiivne mõju jätkub ka teisel järelmõjuaastal. Nii saadi savimullal variandis mesikas-suvinisu-oder, odra teri 59% rohkem kui oder-suvinisu-oder variandil. Mesika kasvatamist eelviljana on saak ka proteiinirikkam ja seega saadakse suurem proteiinisaak.


Seemnete ettevalmistamine külviks
Liblikõieliste igale liigile on omane teatud mügarbakteri liik. Taimede areng, kasv ja talvekindlus olenevad liigispetsiifilise mügarbakteri olemasolust. Seemned segatakse vahetult enne külvi vastava bakterväetisega. Kui külvikeskkond on soodne, siis hakkavad mügarbakterid mullas kiiresti paljunema, tungivad juurekarvakeste kaudu juurtesse ja moodustavad seal mügaraid. Energiaallikana kasutavad nad taimes leiduvaid süsivesikuid, andes vastu bakterite poolt seotud õhulämmastikku. Nii kujuneb taime ja bakterite vaheline kasulik sümbioos.
Mügarbakterite areng juurtel on täheldatav juba suve teisel poolel. Sümbioosi efektiivsus taime ja bakterite vahel sõltub suuresti mulla niiskusest ja happesusest. Hilistes ja põua kätte jäänud külvides on mügaraid vähe, taimed on kidurad ja helerohelised, rohkesti hävib neid talvitumisel. Sama nähtus ilmneb ka happelistele muldadele tehtud külvide puhul. Oluline on ka bakterväetise kvaliteet, mis sõltub bakterite arvukusest. Optimaalne arvukus oleks 107-11. Tumerohelised lopsakad taimed on kindlaks tõendiks, et õhulämmastikku seotakse intensiivselt.
Bakterväetist valmistati aastaid EMVI mikrobioloogia laboris. Viimasel ajal on bakterväetist imporditud Soomest ja teistest EL maadest. Pakend on mõeldud ühele hektarile kuluva seemnekoguse töötlemiseks.

Allikad
H. Meripõld, 2008. Liblikõieliste seemnekasvatus. (Koostaja) ISBN 978-9985-9899-0-6 lk. 67.
Rohtla, A., 2001. Meetaimed ja mesi lk.94. ISBN 9985-68-086-3
Viil, P., Võsa, T., 2005. Liblikõielised haljasväetised. EMVI Infoleht nr.148/2005
Frame, J. 2005. Forage Legumes for Temperate Grasslands, Plymouth,UK, ISBNs FAO 92-5-105043-0 p.73-78